Pit’kad päivad pahid varastusid


Äjad rahvaz miide Kaskez-posadas tet’he, mise voin om d’o laptas, sikš kerazihe pagoho. Vaise ii olnu, mil lähtta. Miide kolhozas oli vaise kuume höbod.

Ühtel päival mam mili sanub: ”Davai kaigam houd i panem sinna, mi om paremb. Ku miile pidanob lähtta, äjad ed ota ičiižke. Konz perdamįi, miile kaik prigodiže. Voin om voin. Pert’ void’he puutta vai bombta”.

Mina, ku vanhamb poig, a sil aigal mili oli üks’toškime vot, zavodin hänele abutada. Mö otim labidon i kartofin polostan taga, randal rihačunke zavodim kaida houdan. Ezmäižen turbhide al oli lete, i houd kaida oli lujas hivin. Mam oigenzihe lebule, i mina küzįin hänel: ”Äjalek vodele sina oled mindei vanhamb?” Hän dumei i muhahtįi: sili om üks’toštkime, a mili om kuumekimneühca vot. Vot i luge”. Houdan mö kaivįim metran kortte. Pohd’ale panim loudįižed, a pälpei panim kodipolovikan. Hil’l’ašti zavodim kandišta pertišpei veščid. Ezmei mam pani ombeltezmašinan ”Zinger”, kudamb oli osttud vel bat’an norištos. Däl’ges šougun kenginevonke, koe-midagi posudaspei. Konz houd oli töuz’, panim mest polovikan, däl’ges loudįižed, krepim hivin mal. Mina küzįin: “Mama, hät’ken-ik houdas zavodib venuda kaik nece? Ma om märg, kaik voib sport’t’aze”. A hän mili sanįi: ”Andab D’umal, teravas perdamįi, bud’o pidanob pageta i dätta pert’. A ku däm, voib l’ubijal aigal tagaze otta”.

Sil aigal dorogad möto Süvären pol’he hilläs sirdihe obozad, i män’d’he rahvaz d’ougei. Lähttihe miide rahvaz, dättihe pertid i ičeze man. Asttihe väzdud, ii vel dumeitud, mise kaik paha om edeleze. Podvodįihe taga män’d’he lehmäd. Telegįil išttihe pened lapsed da rouhad. Miile oli žal’ kacta hiihe, em dumeitud, mise i miid varastab ningom aig. Asttihe rahvaz, i ii olnu lopud necile. Miile vaise kuulįihe karelįide pagin, kudamb oli laptas miide kelele. Tulin kodihe i sanįin: ”Oi, mama, doragad möto vepsad mänoba, i mikš-se pagištaze pahin miide kelel”. Hän mili sanub: ”Hö iilä vepsad, nene oma karelad. Hiide kel’ nahodib miide kel’he”. Üks’ kanz heišpäi stanovihe miide posadas, mise rikta lehmän lihäks. Dumeitihe, mise liineb söm dorogas i vähemb hol’t’.

Toižel päival lidnaspei tuli minun nevesk, vanhemban Šakįin vel’l’en ak, Anna Lonina. Pr’amo künduselpei sanub miile: ”Teramba pagekat. Finnad oma laptas. Hiväd om varastada įi mida. Radiod möto sanutihe, mise zaimdud posadįiš finskijad saldatad mokitaze miide akįid”.

Anna daže stolan taga ii ištnuze, mise d’oda čašk čajud. Toropindanke toi miile pahad vestid i teravalaze läks’.

Mö rastroimįi. Mi tehta? Tanhal om lehm, sareil – kanad. Ed ved’ taci kaiked necida. Vaise viižvoččele Bor’kale kaik oli ükseze. Mindei mam uglaždaib: ”Hivä, kut rahvaz, muga i mö. Možet em kadogįi. Kävelen, tedištan, mida dumeib tehta Nikolai”. Siinan taga eli bat’an vel’l’en kanz. Mam käveli, pagiž i perdihe tagaze. ”Miide Nikolai-däd’ nikuna ii kerate. Tuloba finnad, pust’ mi tahtįitaze, sen i tehtaze miideke, a pertišpei mina nikuna en lähte. Mugažo om lehm i toižed živatad tanhal”.

Läks’ hän susedįidenno Loninan Poula-dedanno. Küzįi hänel: ”Tö-se lähted-ik?” Hän mugažo nikuna kodišpei ii sänuze lähtta. Zavodihe pit’kad päivad pahid varastusid. Mam trevožiihe, kut hän liineb miideke. A sid völ posadad möto proidįi kuuluža, budto pidab ikun st’oklad kleida bumagol ristįilaze, mise hö ei hougeteiž bombindaspei. Necen radon mam doveri mili. Hän kiit’ klejan d’ouhospei, a mina otin kulįid gazetįid “Rusked Šoutarv’” i zavodin čapta lenteižed levedusel kaks’ santimetrad. Kleim iknad, i mö olim kut rešotkįide taga.

Proidįi päiv. Mina dumein školha nähte. D’okselin kacmaha om-ik soubas. Uksed ol’d’he räikalaze. Lübįin pertesehe. Nägištin laval melan, langenu oli lagespei, erast oli d’o tops’tud d’ougįil. Klassas, kudambas mina openzimįi, partad ol’d’he kätud murni, kniigad ol’d’he taceltud lavad möto. Valeihe i laval Leninan partret, kudamb rippįi rindal loudanno ramkas st’oklan al. St’okkol oli muretud. Nece oli azj posadskijid huliganįid, finnįid ved’ posadas ii olnu. Mina siižin partįiden keskes i dumein, mise lähtnu om miide nastovnic Maria Ivanovna, sikš nece i teht’he. Mina lendin äjak-se kniigad lavalpei i toin kodihe. Mam ii el’genu, kuspei mina toin kniigad i zavodi mindei laida: ”Vö kniigad tagaze, kuspei otid. Iisa otta verast”. Mina hänele sanįin, mise nece oma školopenduzkniigad. Mina otin hiid obr’adoho. Konz perdaze nastovnic Maria Ivanovna, i škol zavodib rata, mina vön silįi tagaze. Däl’ges necida mam uspokoihe. Hän starinįič mili, mi tegeze posadas. Okažihe, mise öl ol’d’he grabtud louk i jaslid, kudambad oma edahan miišpei. Mina d’oksin, mise tedištada, mi tegihe siga. Südäimes oli tühd’, mida voi otta, kaik ol’d’he ottud. Muštho mäni, mise jaslide stolovajas laval venįi üks’ vilk.

Finnįid vel ii olnu. Päival mam sanub: “Kävelen Uudihiižen Kat’anno, a sina ištu Bor’kanke, teravas perdamįi”. ”Mina en dä, tahtįin sinunke mända”, – sanįin. Hän soglasihe. Bor’ad dätim ühttaze, kävelim ei hät’ked. Läksim suurele dorogale. Nagištim, ozutihe kuumen finnįid velosipedįil, hahkįiš sädįiš. Mö dumeim, mise hö ajetaze siriči, no hö seižutihe miideke rindal. Siid siriči astįi Lon’ahine Matr’ona i tuli meidenno. Finnad sanutihe: ”Päivää!”

Saldatad tarttihe miideke paginaha. Küzutihe, kut mö elim hiihessai, oma-ik posadas kommunistad. Mina dumein, hivä mise Maria Ivanovna ehti lähtta. Hän oli partiinaja.

Mö dogadim, mise nened finnad ol’d’he razveččikad. Posad oli ottud ambuskelmata. Udiš Kat’a-tötanno mö em oldud hät’ken. Konz läksim hänennopei, mina taričimįi mamal guleimaha. Tahtlin vel kerdan mända školha i otta äjak-ni kniigid. Tulin školha, otin kuverdan-se kniigid i läksin kodihe. Mänin siriči časovn’ad, kudamb siižįi dorogad möto. Sigapei nägištin ünäižen kamandan finskiid saldatįid. Hö asttihe nel’l’as rädus, kädes ol’d’he aftomatad. Män’d’he hilläs, hö d’o el’getihe, mise niken hiile vastust ii anda. Mina kniigįideke piitimįi časovn’an čugan taga, varastin, konz hö proittaze. Oli varud, mise nägištadaze mindei, tabataze i zavot’t’aze mokitada. Žal’dičin, mise ei kucnu ičiinke drugad Nazarovahišt Miškad. Kahtele oliiž spokoinemba. Vereil ii olnu ni henged. Proidįi ezmäine kolonna, mest’ viižkime. Mindei ii nägišted. Konz saldatad serdihe, mina d’oksin päliči dorogad. Siid mina nägištin toižen kolonnan, varastin, konz nece proidub. Hö proittihe i möst ozutihe uz’. Emant embįinu varastada i dumein d’oksta päliči dorogad. Mindei niken ii nägištanu.

Tulin kodihe kniigįideke. Mam bureiž, pel’gitel’ mindei verhil saldatįil, kudambil mätä mi oli meles. Mina probįin mamad uglaždaida, mise minunke nimida ii liine, a kniigad pidab kaita. Mam oli negramotnįi i tahtel’, mise mina opendeižimįi. A ičeze nähte starinįič: ”Mam mindei školha ei pästnu. Vareiž, mise mina opendamįi i zavodin vaise prihiile kird’utada kird’aižed”. Seil aigil rouhad ristitud lugetihe, mise enamba pidab rata kodiš, a openduz nece vaise om muga radi, ii liine nimida hiväd. No mam minun školan zan’atiile ii protivinuze i žal’dič, mise voin keskust’ minun opendusen.



Suomeksi
По-русски

Tekijät